Kas tehisaru saab laste soovidest aru? Uus Eesti pühadeanimatsioon räägib robotitest, sõprusest, sokkidest ja perekonnast. Lühifilm „Peetrikese jõulurobot“ linastub koos lühianimatsiooniga “Kadunud sokid”

Uus pühadeanimatsioon „Peetrikese jõulurobot“ on lugu poisist, kes peab peatama hirmsa robot-jõuluvana, enne kui laste jõulud igaveseks peedised on. Peetrike sõidab perega pühadeks maale, kus kohtub enda kambajõmmidega. Kuid rõõm taasnägemisest jääb üürikeseks, kui selgub, et pühad on kaaperdanud õudne robot-jõuluvana, kes laste kingisoovid vussi keerab. Olukorra teeb veelgi keerulisemaks peetide pealetung. Filmis kõlab Paul Oja ja Genka originaalmuusika ning mitmeid spetsiaalselt filmile kirjutatud laulunumbreid, mida esitavad animatsiooni tegelaste häälnäitlejad Mari Jürjens, Mikk Jürjens ning Märt Avandi. Režissöör on Mikk Mägi (“Peetrikese jõulurobot”, “Pilt, mis öösel liigutas”, “Vanamehe film”).

Lühianimatsiooniga “Peetrikese jõulurobot” linastub Eesti Filmi- ja Teleauhindadel parima animafilmi auhinna saanud „Kadunud sokid“, mis on võitnud rahvusvaheliselt juba üle 20 festivali- ning publikuauhinna. Animatsioonis “Kadunud sokid” tuleb Pillel kaitsta sokkide voodialust pesa robottolmuimeja ja perekass Peekoni eest. Filmis annavad rõõmsatele tegelastele hääle Eesti näitlejad Vega-Freya Luus, Priit Pius, Liis Remmel ning Jan Uuspõld. Režissöör on Oskar Lehemaa (“Kadunud sokid”, “Karv”).

Animatsioon “Peetrikese jõulurobot ja kadunud sokid” on pööraselt naljakas ja pühade meeleolu kandev muusikaline seikluslugu kogu perele.

Produtsent on Kristel Tõldsepp (“Sipsik”, “Kaka, kevad ja teised”), tootja A Film Eesti. Film “Peetrikese jõulurobot ja kadunud sokid” linastub kinodes üle Eesti 5. detsembrist. Levitab ACME Film.

“Minu pere ja muud klounid” on ilmselt aasta parim Eesti dokk.
Tristan Priimägi

Abielupaar Haide ja Toomas on näitlejad. Neil on palju fänne ja oma teatrimaja. 20 aastaga on nad jõudnud omaloodud tegelaskujudega – klounipaar Piip ja Tuut – Eesti perede südameisse. Aga ka klounidel on lapsed.

Vanem tütar Emma astub oma vanemate jälgedes ning tegeleb pühendunult teatriga. Kodus on ta pidanud tihti kandma emarolli, hoolitsedes noorema venna ja õe eest. Siim armastab üle kõige filme ja legosid, kuid autism ei lase tal iseseisvat teismeliseelu elada. Temaga hakkama saamine nõuab kogu perelt tõelist žongleerimisoskust. Anni sooviks väga, et nende vanematel oleks normaalne töö ja ta saaks endale päris oma lemmiklooma lubada.

Oma ameti tõttu on vanemad sageli kodust ära ning lapsed peavad pere pisikeses kahetoalises korteris ise hakkama saama. Iga kord, kui tuleb taas minna tegema tööd, mida Haide ja Toomas armastavad – tõmmata selga kostüüm, maalida nägu pähe ning astuda lavale, et rõõmustada publikut – kasvab ühtlasi ka süütunne kaotatud aja pärast ning hirm läbipõlemise ees.

Kuidas kindlustada oma lastele tulevik, ülal pidada oma teatrimaja ja teha seda kõike koos? See on lugu särast silmades ja pisaratest põskedel, mis puudutab igat perekonda.

Režissöörid: Heilika Pikkov, Liina Särkinen
Produtsent: Ülo Pikkov
Operaatorid: Taavi Arus, Heilika Pikkov
Monteerijad: Madli Lääne, Heilika Pikkov, Liina Särkinen
Helilooja: Ann Reimann
Helirežissöör: Horret Kuus
Tootjafirma: Silmviburlane
Toetajad: Eesti Filmi Instituut, Kultuurkapital, Saarte Filmifond